Üksindust ei ole lihtsalt olemas. Üksindus pole midagi muud kui igavlevate ja igavate jõmmide katse end huvitavaks targutada. Muuseas, üksindust ei saagi olemas olla. Sest ta on ju ainult nii kaua olemas, kuni üksiolija ei tea, et ta üksi on. Niipea kui ta oma üksiolu avastab, on ta oma üksindusega kahekesi. See istub tal üle-laua ja vahib talle silma. Ja laseb endale silma vahtida. See esitab küsimusi. Arutleb. Muigab. Ilgub vastu. Ja kui see ehk ka suurelt osalt vaikib on kahekõne põhimõtteliselt vältimatu. Nii, et ärgu tuldagu mulle seletama üksindusest..
J. Kross "Tahtamaa"
Tegin täna silmad lahti ja nägin, et kevad on tõepoolest kohal, elagu!
Täna, laupäeva varahommikul 5.44 otsustas uni lahkuda ja nii ma üleval olingi. Piparmündi tee, raamat, päikesepaisteline rõdu ja linnulaul- oh joy! Naljakas on jälgida mööduvaid uniseid inimesi oma pitsudega, üks tädi tegi kepikõndi ka, tubli tädi. Kahe tunni möödudes tuli mõte, et "oh, võiks jooksma minna" ja seda ka tegin. Kas te kevade lõhna tunnete? nii hea.
Viimasel ajal on kõik nii mõtlikuks muutunud. Nad on mõtetes kusagil mujal, kusagil kaugel. Kuid kõik möödub.
Ilm (loe: päike) toob naeratuse näole, nii vähe ongi vaja.
Sõbrad, te olete head!
3 comments:
Tere tulemast jah Sulle.
Eks näeb, kas blogist hakkab asja saama, esialgu olen ma lihtsalt rahul Su välimusega ja ei sea lootusi kõrgele. Piisab Su välimusestki, kuid kuulaks ka mõtteid.
no selge.
Post a Comment