Imelik. Mul on tunne, nagu ma oleksin millestki pääsenud, millestki hirmsast. Kõik on nii naljakas. Kui Sa mu siit leiad, olen ma veel lähedal. Vaatan Sind. Aga ma ei tea. Ma ei tea, kuidas see kõik käib. Selleks räägingi. Mul on tunne, et ma võtan Sind natuke kaasa. Aga ma ei tea, kuhu.


Hingad sisse: jah, kõik on nii-
ja välja: ei hoopis teine.

Valgus salu kollases salgus,
poriloikudel peegelduv ime -
sinine taevas -

ja vere punane kohisev pimedus
silmapilguks, mil silmad suled.

Jah, kõik on nii. Ka teine.


Doris Kareva