punkt lõppu ja kriips peale.

Otsekohesus, ausus ja sõber ükskõiksus.
Palju mõtteainet mulle ja rohkemgi vast mõnele teisele.

Hetke ajendil käitumine ja enda mõtete välja ütlemine, mitte sees hoidmine.
Esialgu mõtlesin, et hetkeline tunne, aga ei, mingi klõps käis peast läbi tol hommikul.
Mõttemaailma, ei mitte muutumine pigem selginemine. Lihtne arusaam, lihtne mõttekäik, lihtne vaade.
Kõik tundub mõttelt ilusam, parem ja mis põhiline-kergem.
Tänu võlgnen kohati ükskõiksusele. Ja ma ei pea silmas pohhuismi, käega löömist ja seda ükskõiksuse negatiivset poolt. Vastupidiselt midagi head, mis selle kõigega kaasneb. Ütlus "kergem hingata" annab veidi aimu.

Ei tunne vajadust seda seletada, ise usun, ise mõistan.
Mõistan, et "see olek".. see jääb püsima.
Kui juba aru sain, kui kergesti kättesaadav "see" on.
See õnnelik olek.


Oodata ei saa, kui meelel veel on
leida kord kõik hea
ja tagasi, ei tagasi, ei tagasi, ei tagasi
ei tagasi ei soovi ja ei pea.